Paap ja lapsepõlv

Tahtsin tegelikult lapsepõlvest kirjutada. Lihtsalt vanu jutte, mis on meeles. Mäletan, kui kunagi JR niisama mängisime ja lõbutsesime. Tal oli too aeg töötav emm, millega me sõitmas käisime. Sõitsin siis korvis ja sõidame teepeal, kui ta hakkab S'i sõitma ning ükshetk ma lendan üle tema ja hakkan külg ees koperdama, et püsti püsida. Kuna mu kiiver oli liiga raske siis ma jooksin küljele, et tasakaalu saada. Aga lõpuks ma suutsin ikkagi pikali kukkuda ja seda juba 15 meetrit eemal tsiklist. Mäletan ka veel, et emmi korv oli puust.

Tuli meelde mingine mardisandi päev, kus me kõndisime pimedas kohas mäest üles ja kui keegi ütles pimeduses, et "Mis te latsõ siin tiiti?" ja kuidas siis me kõik 6-7'kesi jooksu panime põllu poole. Ees oli mingi kõrgem ja tihedam põõsas aga kedagi ei häirinud ja kõik rahmeldasid läbi ja üle põllu. Siis mul läks kohver lahti ja kõik mardisandi asjad kukkusid välja. Pärast hingeldamist siis avastasime, et JR oli maha jäänud. Tema oli suure kartusega visanud sinna samma kraavi ennast ja jäänudki sinna lamama ja ootama. Mälestused on lahedad,

Tsikkel - oli kord jälle üks juhtum, kus käisin JR'iga sõitmas. Olime kodu ees ja ma vanematelt küsisin luba, et kas võin sõitma minna. Sain mingi "jaatava" vastuse ja hüppasin peale. Kiivrita. JR hakkas sõitma ja sõitis edasi metsa poole. Ükshetk keeras põllule, kus me tegime auringe. Korvis olid veel 2 õuna, mis hüppasid pudruks ennast. Ükshetk keerame otse ja liigume mööda põldu. Nati aja pärast karjun mina: KRAAV. Ja karjumise hetkel oli kraavist puudu 30 cm ja me sõitsime sisse ja lendasime üle tsikli pikali. Natuke aega hiljem: Kõik korras?; Jah!. Siis hakkasime naerma ja üritasime tsiklit kraavist välja saada ja ei jõudnud. Sel hetkel sõitis isa tee pealt mööda ja tal oli clear vision aga ta ei näinud meid. Me olime täiesti paanikas, et saame isa käest sõimata ja siis tekkis selline jõud, et me ajasime 300kg (ca) kraavist välja ja kohe sõitma. Hull adrenaliini laks oli. Sõitsime tee äärde ja isa tuli just tagasi metsa poolt ja nägi meid ning hakkas sõimama, et meil kiivrit ei ole - saame viga.

Oli kord üks rattareis, kui me käisime Ubajärves ujumas. Tagasi sõites tekkis mul ja sõbral idee: võtame varred püksist välja ja sõidame ratastega, varred paljad. Mõeldud, tehtud. Sõitsimegi natuke aega ja siis oli nagu imelik juba, et: Ok, aitab, paneme püksi tagasi. Varred uuesti püksi pandud sõitsime edasi paarsada meetrit ja siis tuli meile auto koos kena naisterahvaga vastu. Talle oleks äkki see pilt meeldinud.

Esimene tsikli sõit - okei - võrriga. Deltaga. Vend oli uued jupid muretsenud ja peale pannud ja võrri kokku pannud ja ära parandanud. Pani masina käima ja mind peale. Lükkas esimese käigu sisse ja mina peal sõitsin otse: karjusin ja nutsin kui ratta peal: Mida ma teen, mida ma teen.

Jalgratas - mingi hetk sai mul abiratastest kõrini. Siis lihtsalt monteerisin need küljest ja sõitsin ilma. Kohe. Ja kui mulle pakiraam enam ei meeldinud - rauasaag ja lõikasin otsast, sest mutrid ei tulnud lahti... Vahel panin ka pudeli raami külge ja lõin augu sisse - bensupaak. Vahel jälle võtsin traadi ja panin plõgina kodaratesse, et sõitmise ajal plõgiseks. Parim oli Gaz-69 e. Villise rool, mille ma teibiga kinni panin ja sõitsin kui autoga.

Mingi 8. klass sõitsin ükstalv autoga kooli igapäev, ema kõrval. Aga siis ma sõitsin kraavi. Rohkem ei sõitnud.

Rattaga sai palju nalja - sõitsin ükspäev maja taga, kuhu ma ei julgenud minna, sest mesitarud olid lähedal. Maja taha jõudes kuulsin mesilast - ditch the fucking bicycle, I'm out of there - ja jooksin maja ette. Seal siis mõtlesin, et kurat ei julge ära ka tuua - äkki mesilane nõelab - ja lõpuks julgust kogudes läksin. Jõudes ratta juurde tuleb mesilane ja pani mulle kõrva taha ühe satsi tuimestit.

Esimene õlu - vist oli koos JR'ga. Ta oli selle kuskilt hankinud ja siis läksime kahekesi jooma seda. Üleval, tare juures siis korkisime lahti ja jõime ära. Targad mõtlesime, et viskame selle tiiki. Kes selle ikka sealt leiab. Lendab lendab ja plärts ja põhja no EI lähe. Mida teha. Võtsime kivid ja hakkasime loopima. Siis telliskivid, kruus, puutoikad jne. Kõik millega saaks visata ja põhja uputada. Aga no ei lähe. PAANIKA. Lõpuks leidsime pika puu millega tõmbasime tolle kaldale ja siis uputasime nii ära, et lasime pudeli ennem vett täis.

Õun - meie salasõna seksi, porno ja sellise jaoks. Lähme sööme õunu - loeme porno ajakirju. Need leidsime ülevalt keldripealt vanast "muusikakeskusest", mis mängis vinüüle ja oli ka raadio. Hästi suur. Ma rottisin ühe sealt siis ära ja läksime JR'ga alla, blokkide juurde, kuhu alla ma ka ta peitsin. Siis vahel käisime seal vaatamas ja uudistama - the wonders of sex - aga peale talve oli too kadunud. Noted, et ta oli maapeal ja vee sees ja ma arvan, et see tegi oma töö.

Esimene tüdruk - oli hiljuti aga esimene, kes meeldis oli põhikoolis. Mäletan, et ma tegin tema kulul nalja ja ta tõukas mind hästi õrnalt ning siis ma kukkusin nagu Itaalasest jalgpallur ja terve klass tegi nalja mu üle, et ta meeldib mulle. Vihkasin seda. See andis mu enesekindlusele suure löögi.

Ehitasime ka vahel JR'iga onne. Ühe tegime samaoodi blokkide juurde ja kaevasime neli sügavat auku, puhu panime postid. Nende külge hakkasime laudu lööma ja tekkis neljakandiline kuut. Laudu lõigates lõikas JR endale sõrme. Ma jumala paanikas, võtsin kilekoti mis oli roostes naelu täis, kallasin tühjaks ja panin ümber sõrme - Peaasi, et veri alles jääks - olid mu sõnad. Läksime siis kodu poole ja õde tuli vastu: Mis juhtus. Mina vastasin, et JR lõikas endale kodus noaga ja nüüd tuli haav lahti. We failed terribly. Ma ei tea, miks nii suur paanika oli sellega meil, et me ei julgenud õele öelda. Järgmine päev tagasi minnes leidsime onni mootorsaega katki lõigatult: Tänan sind vennaraas. Aga ta sai isa käest sõimata ka. (Vist on 2 erinevat juttu need)

Teine kord oli siis kui me tegime vana keldri asemel onni. Jumal kui ilus see oli. Esiteks tõstsime kõik sita välja ja tegime selle neljakandiliseks. Siis igase nurka post ja siis lauad seinaks. Katuse tegime ka - kilekatus. Sissepääs oli esialgu katuse august. Tõime murutraktori taga kodust laudu. (Kelder oli kaugemal meie kodu tsivilisatsioonist) Kui lauad püsi tegime ka TrapDoori mis oli katuse alla ära peidetud. Selleks et sisse saada pidid katuse alt, mullas ronima keldri küljele, kus olid maa all juba peaaegu ja avama ukse ning olidki sees. Käisime seal ka grillimas. Sain ka sinna 1.5 L siidrit, mille me siis JR'ga kahepeale ära lammutasime. Olime seal vaikselt ja siis kuuleme kraksu metsast. Natuke paanikas arvame, et see pole midagi. Siis tuleb uus paari minuti pärast ja peale seda ajame lõkkele liiva peale (tegime augu maase, kuhu tegime lõkke) ja onni. Mina olin toonud kodust rauast voodialuse, kuhu madrats peale käib. Aga see oli tohutult ebamugav. JR oli teinud okstest endale aluse - paar tükki pikuti ja ülejäänud risti. Oli ka ahi, mille JR oli keevitanud - neljakandiline kast pika pika toruga - sellega tegime tuld. Ainuke probleem oli, kui kaan avada - ajas tohutult suitsu sisse. Pärast magama sättimist kuuleme, et nagu vett tilguks katusele - oli ju kilest. Siis kuuleme uuesti - aga polnud sadanud üldse. Siis JR läheb ahju peale ja pistab pea katuse august, kust varem sisse sai, välja ja karjub lihtsalt täiest kõrist - isa oli metsast tulnud (raksud) vaikselt ja koputas katusele. Ta vaatas pilkases pimeduses JR'ile vastu, kes peaaegu oleks maha kukkunud. See oli kõige kartvam karje, mida ma kuulnud olen. Ja siis kui ma kuulsin ta isa häält hakkasin laginal naerma. Samamoodi nagu isagi. JR oli lihtsalt vait ja hingeldas ja sõimas.